31 октября 2011

Kuldse Maski lavastusi peab vaatama minema

Jaak Allik | Eesti Päevaleht

Seitsmendat korda võib festivalil Kuldne Mask Eestis näha vene teatrikunsti tipplavastusi.

Teatavasti on Kuldne Mask Venemaa iga-aastane ja üha esinduslikumalt korraldatud sisemaine festival, mille tulemusena jagatakse aprillis Venemaa teatrikunsti aastaauhinnad. Tekkinud traditsiooni kohaselt võib mõningaid nominente ja laureaate näha sügiseti ka Tallinnas ja Riias. Parimate siia toomine-meelitamine pole kerge töö. Kellele ei klapi meie lavade tehnilised tingimused, kellele aeg, kes on aga liiga kallis. Seitse on aga tõesti ilmselt õnnenumber. Festivali korraldajat Svetlana Jantšekit võib sel aastal õnnitleda – tal on läinud korda Tallinna tuua mitmed tõepoolest väga huvitavad lavastused. Kaks neist on seotud vene klassika erakordselt julgete ja nüüdisaegsete tõlgendustega.

Aleksandr Ostrovski dramaturgia on Eesti lavadel enamasti läbi kukkunud – niivõrd olustikuline tunnukse see vene XIX sajandi kaupmeeste elu kujutav näitekirjanik olevat. Seda üllatavam on 5. ja 6. novembril nukuteatris mängitav Oleg Tabakovi stuudioteatri etendus „Hundid ja lambad” Konstantin Bogomolovi lavastuses. See 36-aastane ning kahekordse kõrgharidusega (filoloogia ja režii) noormees on viimastel aastatel Moskva lavalaudadel ühe enam kõmu tekitanud. „Huntide ja lammaste” tegevus on toodud nüüdisaegsesse diktatuuririiki, kus kõlavad saksa šlaagrid ning tegutsevad Peterburist kohale sõitnud KGB-like maneeridega marodöörid. Stiilses punamustvalges kujunduses leiavad aset naturalistlikud stseenid, millest Ostrovski-aegses teatris undki näha ei osatud. Julgemad vene kriitikud on otse välja öelnud, et lavastus hoiatab kodumaise õigeusuga segatud fašismi eest. Lavastuse peaosaline, hiljuti provintsist Moskvasse laekunud Roza Hairullina on aga üks võimsama isikupäraga naisnäitlejaid, keda olen kunagi näinud. Festivali kavas on ka Bogomolovi teine lavastus „Wonderland-80”, kus Nõukogude ühiskonna satiiriliseks kujutamiseks on hämmastavalt ühendatud Lewis Carrolli muinasjutud ja meil hästi tuntud Sergei Dovlatovi autobiograafiline „Riiklik kaitseala”.

Jälle vene kaupmehed Kaks aastat tagasi vaimustusime Lev Ehrenburgi samuti moodsast Ostrovski „Äikese” tõlgendusest. Seekord on Ehrenburg Tallinnas Maksim Gorki „Vassa Železnova” lavastusega. Jälle vene kaupmehed, seekord küll mitte tänapäeva tooduina, vaid pigem just XX sajandi alguse ja nüüdse Venemaa varakapitalismi sarnasust rõhutava käsitlusega. Arstiharidusega Ehrenburg (Peterburi Mittesuure Draamateatri juht) on kõigis enda lavastustes tõepoolest meditsiiniliselt naturalistlik ja tihti oma tegelaste valupunktide paljastamises ka halastamatu. Selle lavastuse kontseptsiooni suhtes on Moskva kriitikute seas palju vaidlusi – kes näevad seal igatsust kõva käe järele, kes aga igasuguse vene kapitalismi, nii sajanditaguse kui ka nüüdse räiget eitust. Mindaugas Karbauskist mäletavad meie teatrisõbrad 2008. aasta festivali superelamuse „Jutustus õnnelikust Moskvast” ning mõned aastad varem nähtud Leonid Andrejevi „Jutustuse seitsmest ülespoodust” järgi. Leedulasest lavastaja jäigi tööle Moskvasse ja julges 2008. aastal intervjuus Sirbile otse välja öelda, et talle ei istu see venevastane poliitika, mida Leedus aetakse. Nüüd on ta üsna erandlikult valinud aga oma lavastuse aluseks just leedu kirjandusteose – Icchokas Merase romaani „Igavene tuli”. Lavastus kannab pealkirja „Viik kestab silmapilgu” ja jutustab elust II maailmasõja aegses Vilniuse juudi getos. Loo peategelane, 17-aastane Izja Lipman mängib kogu etenduse jooksul malepartiid Saksa ohvitseriga – panuseks getos olevate laste elud. See on jutustus sellest, et ka kõige väljapääsmatumast olukorrast on võimalik leida väärikas väljapääs, ning sellest, et kurjus tuleb alistada.

Kuldne Mask Eestis avatakse aga teise leedu lavastaja, nii Moskvas J. Vahtangovi nim teatrit kui ka Vilniuses Väikest Draamateatrit juhtiva Rimas Tuminase viimase lavastusega „Tuul mühiseb paplites”. Too prantsuse dramaturgi Gerald Sibleyrase (Ugala mängis hiljuti tema „Grafitit”) kommertsimaiguline melodraama on praegu Moskvas kassahitt. Oktoobri algul Peterburgis toimunud festival Balti Kodu oli seekord pühendatud Tuminase loomingule. Ainsana tema viimaste aastate lavastustest ei osalenud seal just „Tuul…”, sest festivali korraldajatele oli selle eest nõutav honorar liialt kõrge. Seda uhkem on lavastust näha nüüd Tallinnas ja võrrelda teda möödunudaastase festivali avamisel nähtud ning 2011. aastal Venemaa parima draamalavastuse auhinna saanud Tuminase „Onu Vanjaga”.



оригинальный адрес статьи

Пресса